Kriitiline realism (filosoofia)

Artiklis ei ole piisavalt viiteid. Palun aita väiteid kontrollida ja viiteid lisada. (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Kriitiline realism on teooria tajuõpetuses, et mõned meie meeleandmed (näiteks esmaste omadustega andmed) võivad ja esindavad täpselt väliseid esemeid, omadusi ja sündmusi, samas kui teised meie meeleandmed (näiteks ettekujutused ja illusioonid) ei esinda täpselt ühtegi välist eset, omadust ja sündmust.

Kriitiline realism tekkis 1920 a. USA-s. Esindajad Roy Wood Sellars ja George Santajana. Tunnus on tajutoimingu liigitamine kolmeks: ese, isik ja vahendavad andmed (mis moodustavad teadmise sisu). Kriitilises realismis eristatakse meelest sõltuvad maailma osad ja tajusüsteemist või mõistusest sõltuvad sisemise kujutluse loomingu osad. See erineb otsese realismi kahe osalisest tajumudelist.

Kriitilises realismis teadmiste peamiseks esemeks on meist sõltumatult eksisteeriv tunnetatav maailm. Reaalsus ei ole otseselt tajutav. Füüsilise maailma tunnetusliku mõistmise teel on vahendajaks vaimsed protsessid, mudelid ja skeemid. Tuleb selgelt eristada uuritavat asja ja vaimset protsessi, mille kaudu me asja kohta teadmisi saame. Teadmise loomise protsessi osana käsitletakse ka vigu, illusoorseid ettekujutusi ning tunnetuslikku variatiivsust.^[1]